Parmesan juustu hoidmine külmas ja väga külmas

Ma suudan päris rahulikult elada suurema osa oma elust ilma liha või isegi suhkru või jahutoodeteta. Aga üks asi ilma milleta ma ei taha oma elu ette kujutada on juust. Teate ju küll, et kui tahate kokka närvi ajada (miks küll?) kiida toitu ja küsi siis „kas ketšupit ka saaks“. Laua äärest minema saatmise oht on päris suur. Miks? Sest ketšup on kindel viis tappa igasugune maitse mis on koka poolt saavutatud. Kui ketšupi kasutamine onvajalik siis ei peaks sa selles kohas sööma. Aga tõsiselt ärge kunagi solvake inimest kes on valmis teile süüa tegema, eriti kui ta seda hästi teeb. Juust on selline natuke hipsterite ketšupi moodi asi. Kui toidul jääb maitset väheseks või ei ole päris nii mokka mööda kui olla võiks, sulata sinna sisse juustu ja läheb toiduks küll. 

Parmesani tüüpi juustud on kõvad, väga maitserikkad ning tänu suurele kuivaine ja soola sisaldusele pikka säilivusajaga. Puudusena on nad kallimad kui tavaline juust, kuigi teda kulub vähem. Õnneks tehakse Eestis ka kohaliku parmesani tüüp juustu, Forte, mille hind on 12-15euro kanti (Itaalia parmesani eest pole ebatavaline maksta 20-30euro). Forte juust sobib väga hästi kasutada kui retseptis on küsitud parmesani. Samuti on see väga mõnus niisama veini kõrvale snäkkimiseks.

Sellist juustu kulub tavaliselt korraga küllat vähe ning ebatavaline pole, et poolik pakk jääb külmkapi nurgas ootama. Ebatavaline pole ka, et samasse pakendisse tagasi pandud poolik juustutükk selleks ajaks kui planeeritud retsepti aeg kätte jõuab on „uue elu saanud“. Kuigi parmesani juustud säilivad kinnisena kaua kipub lahtine pakk külmkapis hallitama minema.

Selle vältimiseks panen mina oma pooliku parmesani tüki külma mitte sama (lahtise) pakiga milles ta tuli vaid tõstan ta ümber säilituskarpi mille põhja panen paar kihti köögipaberit (või wc-paberit). See aitab hoida paremat niiskus tasakaalu ja hallitusel pole arenemiseks nii soodsat pinda. Olen selliselt juustu säilitanud nädalaid ja vahel isegi kuid aga siis on loomulikult hea paberit vahetada.

Vahel juhtub, et poes on tõsise allahindlusega (näiteks 6eurot kg) müügil parmesani tüüpi juust mille säilivustähtaeg on näiteks kahe päeva pärast. Kui ma poes sellist pakkumist näen läheb minul veendunud juustusõltlasena silme eest mustaks ja laon korvi juustu täis. Kui su unistus ei ole kahe päeva jooksul kaks kilo parmesani ära süüa (mina ei mõista sind hukka ka siis kui on) on hea kui saab parmesani sügavkülmutada. Kõige praktilisem on minu arust parmesani külmutada riivitud kujul. Selliselt saab teda otse karbis puistata valmis toidule (ilma sulatamata), kasutada Caesari stiilis salatikastme-dipi valmistamiseks või sulatada kastmetesse. 

Ahjus röstitud suvikõrvitsa viilud parmesaniga
1-2 suvikõrvitsat
oliiviõli
parmesani
tüümiani, soola ja pipart

Lõika suvikõrvits poole sentimeetri paksusteks viiludeks. Määri oliivõliga. Raputa peale sool, pipar ja tüümian. Viimasena puista peale riivitud parmesan. Küpseta ahjus 180 C kraadi juures kuni juust on kenasti pruunistunud.

Sushi riisi keetmine

Kui reede hommik algab pool-paanilise telefonikõnega „kui palju ma riisile vett panen?“ mis mõne täpsustava küsimuse järel formeerub sõbranna sooviks õhtuks sushit valmistada siis on ilmselt karjuv vajadus järgmise postituse järele. Sushi riisi keetmises pole midagi keerulist ning saab täiesti rahulikult hakkama ka ilma riisikeetjata.

Feta juustu säilitamine

Kõik asjad hakkavad kasvama ja minu köögiaknal asuv salatipeenar on jõudsalt saaki andnud. Kevadele kohaselt söön ma niipalju värsket ja värskendavat aed- ja köögivilja kui koju tuua jõuan. Samas ei ela inimene ainult toorest porgandist, vähemalt mitte väga kaua. Minu üks suuremaid toidu alaseid nõrkuseid on juust. Ka värskeid salateid saab väga hästi teha põnevamaks juustuga. Eriti hästi sobivad salatisse just feta stiilis juustud (mõtle klassikaline kreeka salat). Võrreldes nö Eesti pehmete juustudega on neil tugevam maitse nii, et väikesest kogusest jätkub kauaks. See aga on säästlik nii rahakotile kui figuurile. Tegelikult ongi feta hea juust külmades toitudes kasutamiseks kuna soojana väheneb ta maitse.

Avokaadodest ja guacamolest

Talv on aeg kus meil müügil olevad avokaadod on suurepärased, küpsed ja soodsa hinnaga. Paljud meist on seda kummalist väikest puuvilja (jah vastu kõiki ootuseid on see tõesti puuvili) tundma ja armastama õppinud. Avokaado kasutamise juures on peamine mure kuidas tabada ära see õige moment. Kui avokaadot kasutada toorena on ta kõva, maitsetu ja üsna ebameeldiv. Kui oodata liiga kaua hakkab ta kohati pruuniks minema. Nagu paljude muude asjadega tuleb ka siin oskus natukese harjutamise ja kogemusega. Värvi järgi ei saa avokaado küpsust määrata sest on olemas nii avokaadosid mis on küpsena mustad aga ka selliseid mis on rohelised. Kõige lihtsam on poest osta koju hulk poolküpseid avokaadosid ja lasta neil valmida (kõige vähem ära muljutud). Kodus olevate poolküpsete avokaadode küpsemist saab kiirendada kui panna nad koos banaaniga päevaks- paariks paberkotti.

Mis on maapähklivõi ja kuidas seda kasutada

Poeriiulitel on juba mõned aastad tagasi võtnud Nutellade ja mooside vahel koha sisse tagasihoidlikus purgis küllaltki soodsa hinnaga maapähklivõi (ca 400g purk tavaliselt 2-3 euro ringis). Kuigi sa ilmselt nüüd mõtled, et sulle maapähklid niisama söömiseks ei maitse pole mõtet selle pärast ära põlata maapähklivõid. Tundub uskumatu aga maapähklivõi mis koosneb purustatud maapähklitest on täiesti omamoodi maitse ja tekstuuriga. Mulle ei maitse maapähklid olgu nad siis toored, röstitud või soolatud. Aga maapähkliVÕI on mul alati köögikapis olemas ja kasutan ma seda peamiselt just soolaste toitude valmistamisel.